Ajalugu

Stiilid

Shaolin

Taiji

Mõistusõnu

Hiina wushus on väga palju meetodeid ja koolkondi. Kõik õpetavad, et tehnika peab muutuma refleksseks reageeringuks. Meetodid on kas sisemised, välimised või nende kombintasioonid. Sisemise süsteemi tehnikad on analoogsed tuulelohevõitlusega. Selles iidses spordis olid tuulelohede nöörid kaetud klaasipuruga, et lõigata katki vastase nöör. Nöör tuli hoida kogu aeg lõdvalt ning vastase nöör tuli läbi lõigata, kui see pingule tõmbus. Siin on analoogia: pingul mees on vastasele heaks märklauaks.
Wushu's jaotatakse süsteemid sisemisteks ja välimisteks:

Wushu's jaotatakse süsteemid sisemisteks ja välimisteks:

Välised süsteemid (wai-chia) rõhutavad hingamise reguleerimist, luude ja musklite treenimist, rünnaku- ja taganemisvõimet, ning tugeva ja pehme ühtsust. Peamiselt kasutatakse välist jõudu, liigutused on kiired ja järsud. Hiinlased iseloomustavad neid kui kärestikulist jõge.

On tavaks saanud siduda Shaolini nime kõigi väekunstide vormidega v.a. sisemiste vormidega nagu tai-chi, hsing-i ja pa-kua. See on üldiselt õigekspeetav õpetus, kuid mitte täielikult. Shaolin oli ainult üks, kuigi väga paljusid teisi väekunste mõjutanud, rohkem kui 400-st väekunstiliigist. Shaolinchuan ehk "Shaolini rusikas" on suurim ja mõjukaim wushu stiil. See olevat tekkinud munkadel vajadusest võimsamate harjutusmeetodite järele. Süsteemi hoiti algselt pikka aega saladuses - seda õpetati ainult buddha munkadele. Ajapikku imbusid aga kloostritesse ka kõrvalised isikud ja aitasid munkadel seda kunsti paremaks muuta, kusjuures vormid läksid raskemaks. See süsteem sisaldab nii füüsilist kui ka psühholoogilist treeningut, chi valitsemist ja juhtimist, ditoloogiat, meditatiiv-hingamisharjutusi, mis baseeruvad budistlikul ja taoistlikul maailmavaatel.

Sisemised süsteemid (hei-chia) rõhutavad samuti musklite ja luude treenimist, chi-kung'i harjutusi, rünnaku mahasurumist liikumatusega, tähelepanu pööratakse sisemiste võimete arendamiseks, mida iseloomustavad aeglased, ümarad liigutused ja kogu keha on maksimaalselt lõdvestunud. Kõige paremini iseloomustab sisemisi süsteeme see, et vaenlase löögid suunatakse eemale või tagasi ringjate liigutustega. See tähendab, et jõu vastu ei kasutata jõudu.

Sungide dünastia ajal töötati Wu-Tang Shanis Chang San-Feng'i poolt välja sisemine stiil. Väidetavalt sündis Chang San-Feng 09.04.1247 keskööl Tiigri-Draakoni mäe lähedal Kiang-Hsi provintsis Kagu-Hiinas. Nooruses töötas ta valitsusametnikuna ja õppis Shaolini võitluskunste kui elas Pao-Gi mägedes Kolme Mäetipu ligidal (San Feng). Hiljem elas ta aastaid taoistliku erakuna Wu-Tangi mägedes (Wudang). Väidetavalt elas ta kuni 200 aasta vanuseks (1247-1447), kuid tema surmaaeg pole täpselt teada. Ta oleks järelikult elanud Sung'i, Yuan'i ja Ming'i dünastiate ajal - juhul kui see info on tõepärane.

Üksikasjalikult on seda kirjeldatud varastes taoistlikes kirjutustes Lao Tsu "Viis ja Võim" (Tao Te Ching). Kuigi ta ei nimeta stiili nime järgi, on ta täiesti vastu selle perioodi sarvedega pusklemisele. Ta ütleb: "Näidake mulle jõumeest, kes on lõpetanud selle jama, võtan ta endale õpetajaks!"
Ta väidab:
See kes seisab varvastel, ei seisa kinlalt: see kes astub kõige pikema sammuga, ei kõnni kõige kiiremini.
Siis tuleb ta sisu juurde:
Kas sa saad, kui sa kontsentreerid oma hingamist, muuta selle nii pehmeks nagu väikesel lapsel ..... seda kutsutakse müsteeriliseks võimuks. Kiites pehmust ja nõtkust, tähtsaid sisemise süsteemi iseloomulikke jooni, ütleb ta:
Mitte miski ei ole taeva all pehmem ja järeleandlikum kui vesi, aga kui ta ründab tugevaid ja vastupanevaid asju, ei suuda ükski neist vastu pidada, sest nad ei leia viisi, kuidas teda muuta. See, et järelandlik võidab vastupaneva ning pehme tugeva, on fakt, mida teavad kõik, kuid seda ei kasuta keegi.

Mõlemal süsteemil on nii sisemised kui ka välised jooned. Ka shaolinquanis, mis on väline süsteem, õpetatakse sisemiste süsteemide põhimõtteid. Teisalt ei saa tegelda ka sisemiste süsteemidega, kui keha on füüsiliselt nõrk. Välise jõuga võib purustada vastase käe, aga kui vastane on tugevam, siis on mõtekam kasutada eemale tõrjumist. Chusetisti koolkond rõhutas transiseisundeid, mida saavutati distsiplineeritud mediteerimisega, kondluse ja meelte väljalülitamisega staatilistes ja ka liikuvates poosides. Selle kaks eeltingimust olid tahe - i ja eluenergia chi. Chi'l on Hiina keeles palju tähendusi. Inimesel võib olla heameele chi ja viha chi. Chi võib olla biofüüsiline energia, mis on tekitatud respiratoorse rütmi poolt. Meng-zi ütles, et "kui tahe on kontsentreeritud, siis järgneb sellele energia ja muutub aktiivseks". Ta arvas, et seda võis saavutada ainult läbi õigesti elamise: "Ära otsi oma elujõudu sellest, mida sa ei leia oma südames."
Elulist energiat, mis on inimesele omane, tuleb säilitada, arendada ja rikastada. Tahe aitab siin, juhatades energiat läbi keha. Kuigi tehnika annab asjale tõelise olemuse, on palju neid, kes suudavad peaaegu kõigil kehaosadel taluda rusikat, jalga ja isegi mõõka. Rünnakud neelatakse pingutusega.
Hiina meditsiin põhineb Yini ja Yangi jõududel ning abivahenditel nagu ravimtaimed, hingamisharjutused ja nõelravi. 1963. a. avaldas üks Põhja-Korea arst tõendeid avastatud uue tsirkulatsioonisüsteemi kohta inimese kehas. See võib olla aluseks ka chi liikumisele ja eksisteerimisele.

Kõige paremini iseloomustab sisemist kunsti Tai-chi chuan. Esivanemad on öelnud: "Meditatsioon liikumise ajal on 100, 1000, miljon korda võimsam meditatsioonist rahus." Tähtis pole mediteerimisel aeg, vaid mõistus peab olema seisukorras, kus mediteerimine on kestev ja püsiv. Tai-chi on ainult siis väärtuslik, kui see seisund säilitatakse. Taiji on moes igal pool tänu oma tervislikule väärtusele. Aga seal on ka midagi enamat. Igal asendil on võitlusfunktsioon ja sellel kunstil on kolm taset:
1. sooloharjutus, kung-chia
2. käte löögid tuishou
3. vabavõitlus, sanshou