Ajalugu

Stiilid

Shaolin

Taiji

Mõistusõnu

Hiina wushu on olnud kaua mõistatuseks lääne inimestele, kuid aastakümnete vältel on ta lõpuks siiski meie maailma ka jõudnud. Tähtis on mõningate erinevuste või printsiipide väljatoomine erinevate süsteemide vahel, sest igal süsteemil on omad arusaamad võitlemisest.
Kõige rohkem tuntakse Hiina võitluskunste ilmselt läbi termini kung-fu, kuid wu-shu'st on kuulnud vaid vähesed. Tegelikult on ka wu-shu alles hiljaaegu kasutusele võetud termin(Hiina kultuurirevolutsiooniga seoses). Wu-shu tähendab (mandariini - vt mandzud)hiina keeles sõja- ehk võitluskunsti: wu tähendab sõda ja shu - kunsti. Kung-fu tähendab energiat(kung) ja aega(fu). Kung-fu'd kui terminit ei saa otseselt võitluskunstiks nimetada. Võitluskunsti võiib küll aga kung-fu'ks nimetada, sest kung-fu tähendab lihtsalt omandatud oskusi, mis on mingisugusele tasemele lihvitud või harjutatud, nagu näiteks: kalligraafia, joonistamine, tantsimine, laulmine jne. See tähendab ka ülesannet, tööd, erilisi oskusi, jõudu, võimet; või näiteks aega, mida kulutatakse. Hiina võitluskunstidel on ka teisi nimetusi, nagu näiteks - chung-kuo chuan, kus chung-kuo tähendab Hiinat või "suurt rahvast" ja chuan on lihtsalt viide rusikale või võitlussüsteemile. Chuan fa ja chuan shu on liignimed nagu ka kung-fu, mida läänes tihti kasutatakse.
Võib öelda, et wushu on oma ~3000-aastase ajalooga hiina kultuuris ühel keskseimal kohal. Wu-shu'd ei saa aga päris hästi mõista, kui ei tunne hiina kultuuri. Hiina on üks vähestest maadest, kus võitluskunstid on seotud tihedalt kultuuriga. Kuna see võitluskunstide süsteem on nii ääretu, pole seda ka võimalik vaid ühe raamatu pikkuse jutuga ära seletada, aga tutvustada saan ma seda üldiselt küll.
Hiina on suur maa ja asustatud paljude erinevate rahvustega, ning seepärast ongi ajalugu halvasti säilinud. Võitluskunstidealane kirjandus on ebaühtlane, täis tühimikke ja kohati ebatäpne - seepärast on ka väga raske sellest täielikku ülevaadet anda. Kui te külastaksite Hiinat, siis näeksite, et hiinlased panevad väga suurt rõhku võitluskunstide harjutamisele, sest need õpetavad kõige paremini austust, kannatust, inimlikkust ja moraali. Paljudel maalidel, kus kujutatakse Hiina suuri meistreid ja tähtsamaid ajaloolisi tegelasi, nagu näiteks Kong-Fuzi(Konfutsius) - on neil inimestel kujutatud käes mõõka, sest see sümboliseeris keha ja meele moraalitunnetust läbi võitluskunstide harjutamise. Usuti, et võitluskunstide oskamine näitab, missugune on inimene. Läänes aga arvavad paljud vanemad, et kui saata oma lapsed seda õppima, siis muutuvad nende lapsed vägivaldseks. Tegelikult pole see aga nii. Võitluskunstide õppimine suurendab inimestes moraali ja õpetab häid kombeid. Kui inimene on halb, siis on ta võimed piiratud ning ta ei jõua praktiliselt kuhugi. Kui aga inimene on heatahtlik, siis ei ole reaalseid piiranguid tema võimete arendamisel. Siinkohal toon ühe näite aikido meistrist kes elab Jaapanis, mida ma olen kuulnud: nimelt on tal selline oskus, et kui ühel heal päeval keegi otsustas temaga võidelda(heas mõttes), siis suunas see meister oma energiat ehk chi'd nõnda, et tema vastane ei suutnud enam käsigi üles tõsta(midagi sarnast näidati hiljuti ETV pealtvaataja saates). See kõik võib tunduda lääne inimestele väga imelik, kuid see on tõsi. On samuti kurb tõsiasi, et paljud lääne sportlased tarvitavad vahestl liigselt alkoholi või isegi narkootikume(näiteks doping) ja samas arvavad nad, et nende eluviis ei avalda mõju nende kehalistele võimetele või isegi aitab neil oma võimeid paremini suurendada - mis on täielik illusioon. Iga võitluskunstide harjutaja peab alati olema selge peaga oma harjutusi tehes. Põhimõtteliselt ei elata ühtki sekundit ilma sellele mõtlemata või kontsentreerumata.
Üks Hiina vanasõna ütleb: "Alandlikkus suureneb ja uhkus kaob". Kui inimene on tagasihoidlik, siis ta tunnistab, et eksisteerib endast midagi kõrgemat või momendil on miski kättesaamatu. Kui õpilane on uhke oma võimete üle, siis ta kaotab võime rohkemat saavutada. Võitluskunstide harjutaja peab aru saama oma nõrkadest kohtadest igal pool - nii mõtlemises, eluviisis kui ka treeningus. Alandlik harjutaja leiab alati enda võimetes auke, mida on vaja täita ja mõistab, et iga õpitud asi on järjekordne tühja koha täitmine oma võimetes. Sellisel "alandlikul" teel leiab õpilane, et ta ei ole täiuslik oma võimete poolest ja peab jätkama treeninguid täiuslikkuse nimel. Lõpptulemuseks on võitleja, kes on täiuslik nii oma vaimsete(mõtteviisi) kui ka füüsiliste võimete poolest. Uhkustunne tekitab rahulikkustunde ja tekitab selle valetunde abil tõkke oma võimetele. Ehk teisisõnu kui võitleja arvab, et ta on täiuslik, miks peaks ta siis enam nii kõvasti harjutama? Kui ta pole alandlik, siis pole enam võimalik enam kõrgemaid võimeid saavutada; moraalsus käib käsikäes saavutustega.
Minevikus oli Hiinal tohutu sõjaline jõud, kuid võimetus pidada sammu lääne sõjatehnikaga ja suurte juhtide puudumine kriitilistel aegadel - mitte aga hiinlaste enda võitlusvõime puudulikkus - tingis selle riigi sõjalise languse uuel ajal, eriti 19. ja 20. sajandil. Sellel perioodil kaotas Hiina oma territooriume ja oli sunnitud tegema järelandmisi välisjõududele...... sõjalise elukutse kohta, mis kunagi oli au sees, tekkisid sellised vanasõnad nagu: "Ausast tüdrukust ei tehta prostituuti, naela heast rauast ja sõdurit auväärsest mehest."
Teadaolevalt vanimatest võitluskunstidest räägitakse juba Chou dünastia aegsel perioodi (1125-255 e.m.a.). Kirjanduses mainitakse vibukütte, vehklemist ja maadlust, mis oli ülikute tegevusalaks. Maadluses lubati lüüa pähe jne. Teadaolevalt vanim legend räägib imperaatori Huang Ti (arvatavasti oli Huang Ti väljamõeldud tegelane) ja sarvilise koletise Chih Yu võitlusest 4000 aastat tagasi. Sellist maadlust, kus osavõtjad panid endale pähe lehmasarved ja püüdsid torgata või rebida üksteist, harrastasid tihti farmerid. Algul nimetati seda chiao-ti'ks.
Kevade ja Sügise perioodil (722-481 e.m.a.) õppisid ülikud kuut kunsti: käitumist, muusikat, vibulaskmist, rusikavõitlust, kirjutamist ja aritmeetikat. Sel ajal peeti sõda väga huvitaval kombel, nimelt kasutati lahingukorda "sein-seina vastu". Nooled lasti lendu kordamööda ja ümberpiiratud vaenlasele saadeti vilja.
Sõdivate Riikide perioodil (403-221 e.m.a.) oli kontroll veel kuningavõimu käes, aga peagi muutusid sõjad veriseks. Mäng muutus karmiks - kaotanud vaenlane tapeti koha peal. Jalaväelased valiti väga rangete piiritluste järgi. Ka lihtinimesed said juba osaleda sõjapidamises. Hsum Tzu märkis, et sõdur pidi olema võimeline kandma kolme soomuskatet, vibupüssi, mis kaalub 168 naela e. ~ 67 kg, oda, kiivrit, mõõka vööl, toiduaineid kolmeks päevaks ja suutma marssida enam kui 48 km(30 miili) päevas. Samuti pandi suurt rõhku ka rusikavõitluse arndamisele, eriti ründamisoskusele. Hsu Cha-Juan räägib ühes raamatus, et väekunsti kirjeldamisel on alati kasutatud chi'd(chi - jõud, eluenergia) ja et terminit chuan ei kasutatud enne 8. sajandit. William Hu usub aga, et terminit chuan(chuan - rusikas) kasutati juba Shih-Ching'is. Hu usub, et chi on hilisem termin, mida kasutatakse wu asemel.
Paralleelselt väekunstidega levis ka ala, mis on avaldanud neile vägagi suurt mõju. See on kehakultuur, mis põhines hingamis- ja psühhofüsioloogilisel tehnikal Tao Te Ching "Viis ja Võim", mille autor on Lao Tzu (500 a. e.m.a.). Chuang Tzu järgis Lao Tzu põhimõtteid. Meng-zi(Mencius) aitas kaasa nende harjutuste täiustamisele, rõhutades i-d. Kuulus kirurg Hua Te lõi seeria harjutusi, mis põhinevad 5 looma liikumisel: tiiger, hirv, karu, ahv ja lind. Seoses buddha munkade saabumisega Indiast Hiinasse meie ajaarvamise alguses, suurenes hügieeni tähtsus. Nendelt laenasid hiinlased uued tervise mõisted, mis põhinevad 4 elemendi: maa, vee, tule ja tuule tasakaalul. Need meetodid on säilinud väekunstides tänapäevani.
Tangide ünastia ajal (618-907 m.a.j.) oli väga vähe noormehi, kellel olid väekunstid tudmatud. Väekunstidele panid suurt rõhku Honani Shaolini templi(põhja-Hiina) mungad Chih Tsao, Hui Yahg ja Tan Tsung, kes aitasid Tangide esimesel imperaatoril võita vaenlast Wang Shih Chungi. Shaolini tempel sai kuulsaks ja on seda tänapäevani väliste süsteemide hulgast.

Väljakutsed

Kesksel kohal olid Hiinas 1920. aastani väljakutsed ja neist ei võinud keelduda. Seepärast pidi iga meister olema täielik asjatundja igasuguste võitlustehnikate ja -vahendite kasutamisel. Võideldi relvadega või ilma, ning võis valida ka võitluse surmani. Surmavõitluse puhul ei saanud võitjat vastutusele võtta. Kuigi meister ei saanud väljakutsest keelduda, võis ta tundmatu vastase vanema õpilase juurde saata, lükates nii oma proovi edasi. Võitlusi välditi noortega, kes olid selgesti meistrist nõrgemad. Kui meistriga võitleja kaotas, lahkus ta tihti märkides, mitu aastat ta treenib, enne kui uuesti tagasi tuleb.
Paljud provintsid viisid läbi igaaastaseid wushuvõistlusi. Seal tehti demonstratsioone ning võideldi nii puurelvadega kui ka ilma. Võitlus oli vaba, kuid tehti piiramisi rünnakute vastu silma, kõrri ja kubemesse, mis algul olid sõrmedeta lubatud. Kühmlemine oli lubatud. Kaotas see, kes löödi kaks korda raundis pikali. Viik viis võitlejad järgmisesse raundi. Tavaliselt kasutasid põhjaosa võitlejad peamiselt jalgu ja lõunaosa võitlejad käsi. Samuti olid põhjaosa võitlejate löögid pikemad. Enamasti võitsid põhjaosa võitlejad.

Tänapäev

Alates 1953.a. on Hiinas turniirid olnud rahvusliku iseloomuga. Võitlus pole aga lubatud ja enamuses võib näha sooloesinemisi. 1959. aastaks töötas riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomisjon välja standardid viie wu-shu põhivormi jaoks:
1. changquan, mille all on kõik wushutüübid
2. mõõk
3. lai mõõk
4. oda
5. kaigas
Võistlejad peavad alguses esitama standardharjutusi ja siis vabalt valitud liigutusi. Alates 1950. aastate lõpust eksperimenteeritakse Pekingis võitlust kaitsevahenditega ja 1965. a. peeti ka sellised võistlused. Sõjalistes operatsioonides on jätkatud traditsioonilste wu-shu elementidega.

Läände jõudis wushu 1950. aastatest. 1960. alguses ilmus Taiwani meistri Cheng Man-Chingi raamat Taichichuanist.
Pärast seda, kuuekümnendate lõpus hakkas Bruce Lee (Li Xiaolun) tegema filme hiina väekunstidest. Bruce Lee suri 70. alguses. 1974 hakkas USA valitsus kommunistliku Hiinaga diplomaatilisi suhteid arendama. Sellest ajast levis läände ka akupunktuur ja chi õpetus, tänu millele hakkasid inimesed mõistma chi-kung'i sisemisi aspekte ja väekunste. Kultuuriprogrammiga seoses hakkasid USA-sse ja Euroopasse tulema wushu meistrid ja ka nende õpilased. Paljud noored läksid Hiinasse, et õppida väekunste.